Sügise saabudes muutub puudele lisaks kollaseks ka Toompea. Rahvaesindajate laudadele langeb siis aasta tähtsaim dokument - kollaste kaantega raamat. Raamatu pealkiri on «Riigieelarve eelnõu».
Pole teada, kas rahandusministeerium kaanevärvi sihilikult sellise valis, kuid igatahes on sellega saavutatud sisu ja vormi tõeline ühtsus. Kerge lektüür see eelarve. Ja paras õhuke ka, ühe Tallinna-Tartu bussisõidu jooksul jõuad läbi sirvida.
Ometi kinnitavad valitsuse esindajad, et tegemist on erakordselt süvafilosoofilise teosega, rahva soovide ja ootuste eheda ja ausa peegeldusega. Opositsioon omakorda tulistab igast suunast ja kinnitab, et midagi nii kollast, lausa kõlvatut ja dekadentlikku pole nemad veel varem kohanud.
Muidugi, neid ju omal ajal erinevalt mitmest praegusest valitsejast ENSV eelarve koostamise juurde ei lastud. Kes oli vangis, kes alles koolis. Eelarve eelnõu esimesel lugemisel Riigikogus lõid mässama tõelised kired.
Ilmselt olid need osaliselt seotud ka sellega, et saalist TV otseülekannet tehti. See on juba aastaid rahvasaadikud eriti viisakaks, targaks ja pidulikuks sundinud. Kuid eks esinemissoov oli paljudel niisamagi. Kui protseduur pärast südaööd läbi sai, polnud aga keegi eriti targemaks saanud.
Nii Mart Opmanni kui Olev Raju selgitused olid väheveenvad. Ei opositsioon ega ka «oma» valitsust aktiivselt kiusanud koond- ja maaerakondlased suutnud keskenduda olemuslikule. Küsimust, mis oleks igaühele äratuntavalt õhus rippuma pidanud, ei esitanud keegi, kuigi selles ongi kogu eelarvevaidluse tuum.
Küsimus on: äkki on kogu eelarve moodustamise protsessis miski viltu või pea peale pööratud? Ja just selle pärast saavad rahandusministeeriumi enam kui 400 ametnikku meelevaldselt ametkondadele numbreid jagada, kuid pärast ka poliitikutelt valusasti sõimata. Võib öelda, et kogu protseduur viiakse läbi valesti ning see annab sisulise võimu poliitikute asemel hoopis rahandusministeeriumi anonüümsetele ametnikele.
Selle peale saab vastuseks, et mujal maailmas käib ka asi nii. See pole päris vale, kuid siin on üks «aga». Nimelt teostatakse neis meile eeskujuks olevates riikides eelarve abil mingit kindlat poliitikat. Mitte võimumängude, vaid arengukavade tähenduses. Meil on kahjuks nii kujunenud, et eelarve elab oma elu ning seos valitsuse poliitikaga on peaaegu olematu.
Oleks põhjust oletada, et kui varsti peaaegu kolm aastat juhib valitsust üks erakond, on ka poliitilised plaanid jätkuvalt ühesugused. Kui võrrelda eelarveid, pole asi sugugi nii. Näiteks võib võtta kasvõi strateegilise tähendusega ja pikaks ajaks ette planeerimist nõudvad valdkonnad - riigikaitse või hariduse. Tuleb välja, et kaitseväe arendamine oli valitsuse «prioriteet» ainult üheks, käesolevaks aastaks, mil kasv oli tõepoolest eelarve üldkasvust kõvasti suurem.
Järgmise aasta eelnõu vaadates peab järeldama, et ilmselt on kaitsevägi valmis. Ja kuigi eelarve seletuskirjas kinnitab Mart Opmann, et «pingelise eelarve tingimustes on kavandatud keskmisest enam vahendeid /…/ riigi kaitsevõime ja sisekorra tugevdamisele», näitab seletuskirjale lisatud tabel vastupidist. Kaitseministeeriumi eelarve kasvab 12,6% eelarve keskmise 14,9%-ga võrreldes.
Ega seda teost palju kaugemale olegi mõtet lapata. Samas seletuskirjas teatatakse, et «oli lubatud majandamiskulude juurdekasvuks kuni 5%», tabeli artiklist 30 - majandamiskulud - selgub tegelik kasv 8,9%.
Milles asi? Kui Vootele Hansen selle kohta ministrilt seletust nõudis, tuli vastuseks siinkohal tsiteerimiskõlbmatu abrakadabra, mida soovitan asjasthuvitatutel lugeda Riigikogu stenogrammist. Põnevat on selles 170-leheküljelises paberis palju muudki. Ainus, mis seal puudub, on selgus riigieelarve sisu kohta.
Piisab, kui vaadata rahanduskomisjoni esimehe Olev Raju vastuseid oma kolleegidele.
Üldjuhul on need sellised: «rahandusminister juba vastas sellele», «sest me Lohusalus leppisime nii kokku», «ma ei tea, seda peaks Opmanni käest küsima» jne. Mitte just eriti konstruktiivne dialoog.
Mida teha, et olukord paraneks ja järgmisel sügisel võibolla sama, võibolla uue valitsusega jälle samas seisus ei oldaks? Juba praegu võib julgelt prognoosida, et parlament piirdub ka tänavu vaid lahingutega paari eelarveprotsendi pärast. Kui see rahvaesindajaid ka rahuldab, siis valijaid ilmselt mitte.
Parlamendil on Eestis küllalt võimu, et asju paremuse poole pöörata. Üks võimalus on põhjalikult analüüsida eelarvete moodustamist reguleerivaid õigusakte ning neid vajadusel korrigeerida. Teiseks võib endale võtta vabatahtlikke kohustusi. Näiteks et iga aasta märtsis saab eelarveprotsess alguse parlamendidebatist.
Sellele debatile võiks pühendada paar nädalat Riigikogu tööajast. Tulemuseks oleks otsus, milles selgelt väljenduks Riigikogu enamuse tahe. Kasvõi nii, et hariduskulud peavad kasvama terve protsendi ja kahanema näiteks investeeringud sotsiaalsfääri. Või vastupidi.
Tulemus oleks seegi, kui parlament kohustaks täitevvõimu eelarveprotsessi algatamiseks esitama arengukava iga põhilise valitsemisala kohta. Ja kui mõni neist ei meeldi, siis selle tagasi lükkama, mitte asuma omaenda tarkusest täitevvõimu tootele iluravi tegema.
Võimalusi on veelgi. Igal juhul aga on rahvaesindajatel viimane aeg asuda tegudega tõestama oma sobilikkust ka Riigikogu järgmisesse koosseisu.
Praegust eelarvevaidlust hinnates peaksid umbes poolele koosseisust Toompea uksed lõplikult suletuks jääma.
Kaarel Tarand on ajakirja «Luup» toimetaja.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Läinud nädalal oli Riigikogus Euroopa inimõiguste konventsiooni surmanuhtlust keelustava kuuenda lisaprotokolli teine lugemine, mis paraku katkestati.
Riigikogus puuduvad selles küsimuses ühised seisukohad ja paljud rahvaasemikud kardavad oma populaarsuse pärast, kuna tõenäoliselt ei toeta enamik valijaid täna veel surmanuhtluse kaotamist.
On teada fakt, et avalik arvamus ei ole üheski surmanuhtluse kaotanud riigis olnud surmanuhtluse keelustamise poolt. Hiljem on aga oma seisukohti muudetud.
Uusi argumente ei tooda
Tänapäeval valitseb Euroopas surmanuhtlusesse eitav suhtumine, aga probleem ise pole kindlasti veel lõplikult selgeks vaieldud sealgi. Uusi argumente selles vaidluses ei tooda.
Eestis käibelolevad argumentatsioonid on peamiselt välispoliitilised ja ühiskonna humaniseerimise vajadust rõhutavad, vastuargumendid viitavad aga kuritegevuse kõrgele tasemele ja vajadusele rahuldada ühiskonna afekti.
Välisministeeriumi inimõiguste büroo direktori Marten Koka arvates avaldas Eesti Vabariik Euroopa Nõukoguga ühinedes ning inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonile ja selle lisaprotokollidele alla kirjutades soovi võtta endale kohustused, mida tuleb ka täita.
Valitsus otsustas esialgu lisaprotokolli nr 6 koos ülejäänud konventsiooniga Riigikogule ratifitseerimiseks mitte esitada, kuna lähtus kriminaalpreventsiooni nõukogu 8.02.1996 otsusest, mis põhimõtteliselt toetas surmanuhtluse kaotamist pärast vajalike muudatuste tegemist kriminaalkoodeksis ning pretsedendi ja tingimuste loomist eluaegse vanglakaristuse mõistmisel.
Nüüd, kui vajalikud seadusemuudatused on tehtud ja esimesed pretsedendid loodud, on vabariigi valitsus 13. jaanuaril k.a esitanud Riigikogule konventsiooni lisaprotokolli nr 6 ratifitseerimise seaduse eelnõu.
Pärast Teist maailmasõda pole ükski Euroopa riik surmanuhtlust uuesti kehtestanud, kuna tegemist on ebahumaanse riikliku kättemaksuaktiga, mis on vastuolus Euroopa kristliku kultuuri põhiväärtustega ning pidurdab ühiskonna moraalset progressi.
Julm ja alandav karistus
Riigikohtu kolleegiumi nõunik Peeter Roosma kommenteerib seda järgmiselt: «See on julm ja inimväärikust alandav karistus. Inimväärikusega seondub õigus eneseteostusele, õigus isiksuse arengule. Mõistes inimese surma, eitab riik inimese õigust ja võimet areneda, sh moraalselt areneda, muutuda ja paraneda, ja see on ebaeetiline.»
Samas väidavad paljud surmanuhtluse pooldajad, et ebaeetiline on hoopis kurjategijate ülalpidamine maksumaksjate kulul. Praegu kulutab riik iga surmamõistetu ülalpidamiseks 4526 krooni kuus ja surmamõistetuid on vanglate ameti andmeil meil praegu 10.
Concordia advokaadibüroo advokaat Peeter Kutman arvab, et surmamõistetute vanglates pidamise maksumusest rääkimine on küüniline, sest inimese elu ja surma üle otsustatakse majanduslikest kaalutlustest lähtudes. Sellisest loogikast lähtudes tuleks kõik vangid kas maha lasta või vabastada.
Euroopas on küllalt turvaline ja julge olla ning selleni pole jõutud mitte massiliste hukkamiste ja räige karistuspoliitika kaudu, sest õiguskord ei sõltu räigetest kriminaalkaristustest, vaid pigem poliitilisest stabiilsusest, hariduse arengust, kõlbeliste väärtuste püsivusest.
Riigikohtu esimees Rait Maruste toob oma EPLis ilmunud artiklis «Hukata või mitte hukata?» veel ühe olulise argumendi: surmanuhtlus on ainus karistusliik, kus eksimust, kohtuviga, ei ole võimalik parandada.
Ajaloos on hulgaliselt näiteid kahetsusväärsetest eksimustest, sealhulgas kõrgeltarenenud õigussüsteemiga riikides, kus surmatud on süütu inimene. See on juhtunud väga erinevatel põhjustel ning hilisem analüüs on näidanud, et pole olemas kindlat retsepti selletaoliste ekstsesside vältimiseks.
Kes kannab võimaliku eksimuse eest vastutust ja milline see peaks olema? Ainuke, mis kindlasti väldib saatuslikku viga, on põhimõte seda karistust mitte kohaldada.
Viivitamine ei aita
«Inimesi hukkavad ainult üksikud kommunistliku pärandiga riigid, kelle hulka Eesti kindlasti kuuluma ei peaks,» kinnitas välisminister Toomas Hendrik Ilves Riigikogus.
Tõepoolest, otsustamisega viivitamine ei muuda ka olukorda paremaks, kuna surmanuhtlusel puudub potentsiaalseid kurjategijaid hirmutav toime. Seda enam, et enamik surmanuhtlust väärivaid tegusid pannakse toime joobeseisundis või erutusseisundis, kus kurjategija ei mõtle ilmselt kriminaalkoodeksi peale.
On ka teist liiki kurjategijad - palgamõrvarid ja isikud, kes ettekavatsetult panevad toime surmanuhtlusega karistatava teo, aga võib arvata, et nii paadunud isikuid surmanuhtlus samuti ei mõjuta.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Pärast Euroopa Komisjoni juulikuist otsust soovitada Eesti Euroopa Liiduga ühinejate läbirääkimiste esimesse ringi kerkib teiste teravate küsimuste seas üles ka haridusprobleem.
Euroliidus on haridus üks prioriteetseid valdkondi. Eelmisel aastal kulus tervelt 0,9% ELi eelarvest haridusele. Rõhk on pandud just kvaliteetsele haridusele.
Muu hulgas suurendatakse Euroopa dimensiooni sisseviimist õppeainetesse. Õpetatakse teiste liikmesmaade keeli, soodustatakse õpilaste ja õpetajate vahetusi riikide vahel ning peetakse oluliseks diplomite ja kvalifikatsiooni vastasikuse tunnustamise põhimõtet. Töötajate täiend- ja ümberõpet toetatakse ELi eelarvest, et tõsta professionaalseid oskusi ja siluda liiga suuri erinevusi oskustööliste tasemes.
Tuleva aasta riigieelarve koostamisel tuleb igal juhul silmas pidada, et hariduse prioriteetsus Eestis ei tohi jääda ainult sõnadesse. Kui me praegu haridusse ei investeeri, siis saeme tegelikult seda oksa, kus ise istume. Eesti noored saavad olla ainult siis konkurentsivõimelised Euroopa tööturul, kui neil on piisavalt kindel vundament, millele oma tulevikukarjäär rajada, olgu siis tegemist juristi või ehitustöölisega.
Juba praegu puutume teravalt kokku kvalifikatsioonitaseme erinevustega Eesti ja ELi vahel. Ilmselt on paljudel tulnud ette juhtumeid, kus autoremonditöökojas laiutab mehaanik nõutult käsi, sest tema teadmised elektroonikast, mida tänapäeva autoehituses üha rohkem kasutatakse, ei küüni vajaliku tasemeni.
Või võtame juristid. Olles ka ise Tartu Ülikooli õigusteaduskonna vilistlane, tean, mida õpetatakse meile ELi õigusest. Peaaegu mitte midagi. Aga mõne aasta pärast tuleb meil seda rakendama hakata.
Tegelikult on asi veel hullem. Vähe sellest, et meil pole vastavaid erialaseid teadmisi, suurel osal meist puudub igasugune alustugi eurokeskkonnas hakkamasaamiseks.
Kui Eesti saab euroliidu liikmeks, satume sisuliselt uude olukorda, millel on oma ajalugu, struktuur, seadused ja tavad. Varem või hiljem seisame silmitsi tõsiasjaga, et konkurents meie tööjõuturul suureneb. Ja tööd saab see, kes on paremini ette valmistatud.
Seetõttu on haridusse investeerimisel väikerahvale ellujäämise tähendus. Ka täiend- ja ümberõpe on see, mida praegu suur osa meie töötajatest iga päevaga rohkem vajab. Omandatava hariduse ja selle täiendamise väärtustamine peab olema prioriteetne, ka üksikisiku tasandil.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Soome välisminister Tarja Halonen kehastab ehedalt seda rolli, mida Soome mängib praegu Eesti integreerumisel Euroopa Liitu. Justkui vanem õde juhatab ta nooremat venda euroliidu käänulisel teel, ta õpetab ja hoiatab samal ajal.
Ka eile Tartu Ülikooli aulas peetud loengul lasi Halonen igal võimalusel paista välja nii isiklikult enda kui ka Soome riigi erilisel rollil Eesti liikumisel ELi poole. Ta ei eitanud ses suhtes isegi eriarvamusi oma veelgi põlisema naabri Rootsiga.
Tõepoolest, Soome on valinud liidu laienemise arutelude käigus teise tee kui tema Põhjamaadest naabrid Rootsi ja Taani. Viimased rõhutavad igal sobival võimalusel, et laienemisläbirääkimisi tuleb alustada kõigi kolme Balti riigiga korraga.
Kui Euroopa Komisjon andis kesksuvel teada oma otsusest alustada läbirääkimisi vaid viie riigiga, oli Soome veel kõhkleval positsioonil. Südamest kalduti komisjoni arvamust toetama, ent samas ei tahetud hüljata ka Põhjamaade ühisrinnet.
Kaine mõistus sai Helsingis siiski võitu ning nõnda asuti eurokomisjoni ja Saksamaa eeskujul toetama kõnelusi vaid osa kandidaatriikidega. Soome polnud end nii tihedalt kui Rootsi ja Taani sidunud Baltimaade ühtsusega ning sai nõnda ka asuda Eesti eestkostjaks vähema piinlikkustundega.
Kuu aja eest Soome valitsuses euroliidu laienemisprotsessi tutvustades märkis Halonen, et Eesti võimaluse üle pääseda ELi esimeses ringis on käimas arutelu nii liidu sees kui ka sinna igatsevates riikides. Seejuures on Eesti kohale teisigi tahtjaid.
Selles pole põhjust kahelda. Seetõttu ongi meeldiv, kui veel aasta tagasi meid NATO rahupartnerlusprogrammi raames allianssi pürgimise pärast hurjutanud Soome välisametkonna juht nüüd nii sümpaatselt Eestile euroust paotab. Ja kindlasti teeb Halonen seda siiralt, sest Eestiga on ta rohkem seotud kui lihtsalt külaskäikudega Toompeale ja Kadriorgu.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Hoiupanga reklaamvoldiku kaanepildil ilutseb 19. sajandist pärinev Shveitsi taskukell. Selle numbrilaual on märgitud kahes keeles - inglise ja prantsuse keeles -, et kell käib ühe üleskeeramisega kaheksa päeva. Pildi kõrval on aga antud eestikeelne tekst selgitusega, et see Shveitsi kell töötas ühe üleskeeramisega järjest 8 päeva ja 8 tundi.
Siit selgub, et kell pidanuks käima 8 päeva x 24 tundi + 8 tundi, kokku 192+8=200 tundi! Kuid firma garanteerib ju ainult 8x24=192 tundi; seega saab voldiku lugeja «tüssata» 8 tunni ehk 4,2%ga.
Ei pruugi olla suur keeletundja taipamaks, et «jour» (zhuur) tähendab prantsuse keeles päeva (vrd zhurnaal - päevik; bonzhuur - hea päev (tere!); dezhuur - päevane (valvekord!); zhuur fiks - tähtpäev (kohtamine!) etc). Hoiupanga ametimees on aga ilmselt arvanud, et märkus on ingliskeelne «hour», s.t tund. Siit tulenebki viga - 8 tundi!
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Bulvarilehtedel on oma koht ajakirjanduses, sest märkimisväärne osa üldsusest soovib just niisugust taset. Küsimus on siiski selles, kui suur osa ajakirjandusväljaannetest üldse ja milline protsent suurte lehtede külgedest võiks bulvariseeruda, ilma et nende infovõime eriti kannataks. Maailmas paistab valitsevat siiski tendents, et vaatamata kerge ajakirjanduse lugejaskonna võimalikule enamusele pole bulvarilehed ometi ülekaalus. Levitatava info adekvaatsust peetakse ikkagi väga tähtsaks, samas on Eestis tunnuseid, et väljaannete bulvariseerumine on ületamas teatud kriitilist piiri.
Tegelikult peaks siiski eksisteerima piir ajaviiteliste olukirjelduste, seltskonnakroonika ja teisalt uudiste vahel. Kui raadiotes hommikuti paar esimest tundi viiakse läbi peamiselt diskorlikus stiilis, siis algava päeva informatiivsust see eriti ei tõsta. Samuti mitte alati «Aktuaalset kaamerat» Eesti TVs, eriti nädalavahetustel, kui sageli kuni 70% lühikesest saateajast võtavad enda alla romurallide, kaskadööride võistluste ja mitmesuguste teiste meelelahutusürituste pikad kirjeldused. Nende vahele on siis pikitud ka tõsiuudiseid.
Olukirjelduslike teemade vastu ei saa midagi olla, selleks on olemas ühiskondlik tellimus, kuid uudised ja tähtsam info ei saaks neis lahustuda. Meelelahutuste või olmesündmuste päevakajastamine võiks toimuda erisaates ja uudistest lahus.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Siim Kallas kiidab aina parteipoliitikat, ka artiklis «Hea demokraatia ja paha poliitika». Kuid Kallas ei tee endale ega teistele selgeks, et poliitikas olevad parteid ei ole ükski ainuõige valikuga, ei Arengupartei, ei Reformierakond ega ka keegi teine. Poliitikas, selle filosoofias on alati tõde ja õigus (õiglus) keskpaigas, kõik parteid aga asuvad paremal või vasakul poolel.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Lugupeetud Heino Puhvel apelleerib keelemeestele meie emakeele avaliku rikkumise, täpsemalt inglise keelega risustamise pärast («Postimees» 2. oktoober). Kahjuks on ka keeleinimesed ise praegu abitud, sest neid ei võeta kuulda, ja mitmed neist on üsna demoraliseerunud. Ükski asjahuviline eestlane ei pruugi ju olla teadmatuses näiteks sellest, et show, imidzh, squash jne on meie keeles vastavalt vaadend, kuvand, seinatennis jne, aga kui paljud sellest hoolivad? Keeleinimestele võiks ette heita üksnes nende liigset tagasihoidlikkust. Vaikse nõustamise ja üksikute meeleheitehüüete asemel oleks olnud tagajärjekam astuda üles kollektiivselt ja energiliselt, kas või Emakeele Seltsi korraldusel.
Eesti keele kallal praegu teostatava vägivalla lõpetamise võti pole aga keeleinimeste käes, vaid mujal. Suurt võimu rahva keelekultuurile kas head või kurja teha, seda harida või lagastada, valdavad ajakirjanduse, raadio ja televisiooni juhid ning mitmesugused teised äriettevõtjad. Kas õnneks või õnnetuseks määravad eelkõige nemad eesti keele tuleviku, niikaua kui riik lubab endal olla selles küsimuses jätkuvalt ükskõikne.
Ka ärifirmade tänavareklaam ja firmade nimed on massimõjutusvahendid. Halb eeskuju selles vallas levib nagu mädanik. Üks varajasi tähelepandavamaid eesti keele ehituse lõhkujaid oli firma Hermann Reisid oma inglise keele liistul tehtud grammatikavigase nimega, aga praegu on sääraseid Eestis juba sadu. Juba on sama viga tunginud ka oma algsest esinemissfäärist välja. Pean silmas Stockmann päevade ja Canon päevade reklaami. Vanalinn päevi pole siiski veel märgata olnud.
Kaupluste, restoranide ja muude ettevõtete puhtvõõrkeelsed nimed, millele pole isegi vaevutud lisama eestikeelset tõlget, on võimas mõjutusvahend, mis esindab ja ühtlasi toidab eesti rahva ühe osa kurikuulsat rahvuslikku alaväärsuskompleksi. Nooremad ettevõtjad hakkavad arvama, et üks õige kauplusenimi peabki olema kas täis- või vähemalt poolingliskeelne.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Minu meelest peaks surmanuhtlus Eesti inimeste praeguse mõtlemise, maailmavaate ja ellusuhtumise juures igal juhul alles jääma. Seda peaks rohkem rakendama. Inimene, kes varastab mitte sellepärast, et tal on kõht tühi või et tal on külm, on haige inimene ja ei kõlba minuga (sinuga, meiega) ühte ühiskonda elama.
Samamoodi autode, kodude, inimestega. Ja noh, mõrvaritest ei tahaks rääkidagi.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele