Regio uue teedeatlase ilmumine raamatuturule on murranguline sündmus Eesti kartograafias.
Kõigepealt käib see Regio Eesti Teede Atlase 1997/1998 kaartide mõõtkava kohta. Senini on kõik põhjalikumad teedekaardid piirdunud mõõtkavaga 1:200 000. Uus atlas on aga avaldatud veerandi võrra suuremas mõõtkavas 1:150 000.
Uue atlase eelised selguvad võrdlemisel atlasega Regio ‘97, mida nimetame allpool selguse mõttes «eelmiseks». Kaardipilt on muutunud selgemaks ja lahedamaks, eriti kõrvaliste teede osas, ning kohanimed on eelmise atlasega võrreldes hoopis paremini loetavad.
Uus atlas on kokku liidetud spiraaltraadist köitega, mis haakub kaartide valge serva perforatsiooniga selliselt, et kõrvuti paiknevate kaardilehtede kujutis ei sulgu raamiga, vaid jätkub naaberleheküljel poole kirjatähe täpsusega.
Eelmistes atlastes oli kaardipilt leheõmbluse kohal kokku litsutud ja vaevu loetav ning jäik köiteserv ei võimaldanud keerata atlast kahekorra. Eelmise atlase formaat on avatud kujul 24x35 cm; uut atlast on aga spiraaltraadist köite tõttu võimalik lahedasti kahekorra kokku keerata ning siis on ta vaid 22x29 cm suurune. Seetõttu on ta auto kabiinis vaatlemisel hoopis käepärasem ja suurema kaardikirja tõttu loetav ka liikuvas masinas.
Eelmise atlasega võrreldes on uues atlases koguni 8 uut peatükki. Need on Kaartide kasutamisõigus (2 lk), Oluliste sündmuste kalender (2 lk), Eesti asend Euroopas (2 lk), Eesti ülevaatekaardid mõõtkavas 1:850 000 (4 lk), Kaitsealade kasutamise piirangud (4 lk), Turismiteenuste loend (4 lk), Huvitavat lugemist (20 lk) ja Tänavanimede loend (13 lk). Selle tõttu on uue atlase maht - 216 lk - ka märksa suurem eelmisest (142 lk).
Sisust
Lühidalt ka uue atlase sisu erinevustest. Peatükk «Väike reisijuht» on eelmisest poolteist korda mahukam ja paremini illustreeritud. Eelmises atlases oli 28 objektist ainult kolmandik (10 tk) varustatud piltidega, uues on aga kõik 31 paika varustatud värvifotodega.
Hoopis uus on 1997. aasta oluliste sündmuste kalender, kus on esitatud 119 ürituse - kõige populaarsemate rahvalike pidustuste kuupäevad ja tegevuspaigad ning eelmiste mängude tipphetkede fotod.
Uus ja ülevaatlik on Eesti asendit Euroopas kujutav kaart m 1:3 600 000 kahel leheküljel, kus jõuliselt ja lakooniliselt on näidatud Läänemeremaade autostraadide ja magistraalteede võrk, mis peaks erilist huvi pakkuma neile reisijaile, kes kavatsevad sõita oma autoga välismaale.
Eelmise ühe asemel on nüüd antud kaks Eesti ülevaatekaarti: füüsilis-geograafiline ja halduskaart. Viimasel on esitatud ka endiste kihelkondade piirid, mis on eriti tähtsad ajaloohuviliste jaoks.
Atlase põhiline osa - teedekaardid mõõtkavas 1:150 000 on võrreldes eelmise väljaandega meeldivalt laheda ja ülevaatliku kujundusega. Teed ja kohanimed ei ole nii tihedasti kokku kuhjunud, asulate nimed on tõstetud kõrvale teede sõlmpunktidest, soode piirid on antud täpsemini.
Teed ei tungi liiga esile; raudteed, mis eelmises väljaandes on liiga kontrastsed ja silmatorkavad, on nüüd hoopis tagasihoidlikumad ja sündsamad. Suurendatud mõõtkava tõttu on selle peatüki maht endisest (59 lk) mõnevõrra suurem (71 lk). Teedekaartide vahele on uudsena poetatud ka Väinamere kaart (see nimi on kahjuks ära jäänud), meremärkide ja praamiliinidega.
Kaartide sisu ja detailsus sõltub kasutatud leppemärkide arvust. Endises atlases on 18 teede liiki; uues atlases on lisandunud veel kitsarööpmelise raudtee ja haruraudtee märgid. Turistlikke märke on 34 liiki!
Piiridele on lisandunud vallapiirid ning valdade nimed. Üksikasjalikumaks on muutunud linnade suurusjärgud: uues atlases on eristatud linnad elanike arvuga 10 00-25 000. Linnakaartide märkidele (25) on lisandunud veel kolm - hotellist odavam ööbimiskoht, internet ja mälestussamba märk.
Piiritaguste Vene alade osas võib tekitada etteheiteid vene kohanimede transliteratsioon ladina tähestikku, mis on toimunud meil juurdunud tava, aga mitte uue Venemaal kehtestatud reeglistiku alusel.
Samas tuleks eelistada ametlikku nimekuju, aga mitte hääldamisel põhinevat kirjapilti (Babina pro Babino, Golovkina pro Golovkino, Lapteva pro Laptevo). Kummaline on lõunapiiri tagune Lätimaa, mis võrredes idapiiri tagusega on harjumatult tühi. Kaardil lk 93 on unustatud märkimata sellest põhjapool paikneva kaardilehe number 91.
Palju lisamaterjali
Teedekaartidele järgnevad kaks mobiiltelefonide võimalusi illustreerivat kaarti.
Edasi järgneb kohanimeloend, mis hõlmab 21 lk ja esitab viies tulbas ligi 10 000 kohanime. Asulate nimekiri on uues atlases antud suurema kirja ja laiema reavahega ning seetõttu paremini loetav.
Vaatamisväärsuste loend on antud 24 leheküljel (enne 18) ja esitab poolteist tuhat objekti. Sellele järgneb uus - 3 lk hõlmav linnade vaatamisväärsuste loend, kus on antud 130 objekti.
Uudne on «Turismiinfo», kus on esitatud autohoolduse ettevõtete, autokaupluste, tanklate, hotellide, kaubamajade, laeva- ja õhuliinide, arvuti- ja sidevahendite, restoranide, puhkekodude jt ettevõtete asukohad, aadressid ja telefonid.
Päris uus on ka reisihuvilise lugemisvara peatükk, kus 17 leheküljel on esitatud 8 artiklit aktuaalsetel teemadel.
Viimaseks peatükiks on linnade plaanid, kus 30 leheküljel on esitatud 47 linna kaarti. Eelmises atlases oli antud ainult 15 linnaplaani ning needki viies erinevas mõõtkavas (1:80 00 kuni 1:20 000).
Uues atlases on kõik linnad esitatud ühtses mõõtkavas 1:20 000 ning seega paremini võrreldavad. Erandiks on Tallinn, kus ülevaatekaardile m 1:120 000 järgneb 10 leheküljel neli linnaosade kaarti m 1:25 000, Toompea kaart m 1:6000 ja Viimsi poolsaare kaart m 1:55 000. Tartu linna plaan m 1:20 000 ei ole mahtunud kahele leheküljele ning paikneb kahes osas neljal leheküljel.
Linnade kaardid on trükitud eredamate värvitoonidega ning sisaldavad märksa rohkem temaatilist informatsiooni. Esialgu on harjumatu linnakaartide esitamine tähestiku järjekorras, mille tõttu Tallinn ja Tartu on esitatud viimaste seas. Ent järjestamine elanike arvu või pindala suuruse järjekorras võib tekitada rohkem vastuväiteid.
Uudne on linnatänavate loend, kus 8 leheküljele on koondatud enam kui 3500 tänavanime.
Vajaliku informatsiooni leidmist hõlbustab suuresti peatükkide eristamine leheservade tunnusvärviga (6 värvust), mis paistab hästi silma lõikeservadest.
Atlase teedekaardid on kohandatud oma asukoha või otsitava objekti geograafiliste koordinaatide - geograafilise laiuse ja pikkuse määramiseks ning vastupidi - objekti asukoha leidmiseks antud geograafiliste koordinaatide põhjal.
Selleks on nii meridiaanid kui ka paralleelid jagatud ristkriipsudega ühe minuti suurusteks lõikudeks. See võimaldab hõlpsasti leida kunstlike maakaaslaste signaalide registreerimisel baseeruvate nn GPS-seadmete abil määratud koordinaadid ja kanda kaardile oma asukoht või läbitud teekond.
Kättesaadav ka digitaalsel kujul
Atlase sisu koos täiendava informatsiooniga on kättesaadav digitaalsel kujul CD-ROMiga. Internetis on atlase informatsiooni võimalik mõnevõrra lihtsustatud kujul leida ja kasutada tasuta päringuga http://www.regio.ee.
Atlase viimaste lehtedega püüab atlase toimetus leida kontakti atlase kasutajaga. Ta pakub täitmiseks ankeetlehte, kus lugeja saab avaldada oma soovid ja ettepanekud atlase välimuse, sisu ja kujunduse paremustamiseks. Täidetud ankeetlehe tagastamisel toimetusse pole vaja saadetist margistada (vastus on ette makstud). Teine leht on «Teade liiklusõnnetusest», mis on vajalik liikluskahjude heastamiseks Eesti Kindlustuse vahendusel.
Esi- ja tagakaane pöördel on maakondade ja linnade lõikes esitatud erakorraliste olukordade lahendamiseks vajalikud andmed: suunakoodide, päästeteenistuse, politsei, liikluspolitsei, kiirabi ja pukseerimisteenuste telefoninumbrid.
Asjatundliku sisuvaliku, laitmatu trükikvaliteedi ja rikkaliku, ka digitaalsel kujul kättesaadava informatsiooni tõttu on uus atlas kujunenud tõeliseks turismiatlaseks ning võrreldes eelmiste teedeatlastega tahaks seda autoturisti uut teatmeteost iseloomustada selliste mõistetega nagu luksusväljaanne või superatlas.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Eile avati Eesti Kirjandusmuuseumis näitus «Ivar Ivask 70» ja esitleti raamatut «Akadeemia kirjades. Ants Orase ja Ivar Ivaski kirjavahetus aastatel 1957-1981.»
Kirjandusmuuseumisse kogunenute seas oli president Lennart Meri, Ivar Ivaski lesk Astrid Ivask ning palju kirjandustegelasi.
Kirjandusmuuseumile on olnud suur au võtta vastu pagulaste arhiive, see on olnud usaldus, et neid arhiive hoitakse, säilitatakse ja uuritakse, kõneles muuseumi direktriss Krista Aru. Täna on meil eriline sündmus, sest raamat, mida esitleme, on valminud kirjandusmuuseumisse saabunud materjalide põhjal.
President, kellele palve kõneleda tuli ootamatult, meenutas, kuidas ta külastas Ivaskite peret Oklahomas ning imetles Ivar Ivaski kui kirjaniku võimet vahetada loominguks kasutatavat keelt.
Ivar Ivaski lesk Astrid Ivask rääkis saabumistest Eestisse.
1988. aastal olid nad koos käinud Rõngus, Ivari isatalus. Teine kojutulek oli viis ja pool aastat tagasi, kui Iirimaalt toodi urn põrmuga. President oli sadamas vastas ning oli urni võttes küsinud, kas see on kõik, mis jääb inimesest?
On ja ei ole, leidis Astrid Ivask. Nüüd on tegemist Ivari kolmanda kojutulemisega, vaimus.
Astrid Ivask andis kirjandusmuuseumile kingituseks üle Ivar Ivaski viimase akvarelli, mille ta oli teinud 1992. aasta suvel ja Heino Kärme koostatud kogu «In Memoriam», kõigi viie ja poole aasta jooksul ajakirjanduses mitmes keeles Ivar Ivaski mälestuseks kirjutatud materjalidega.
Aitab mõista eksiili vaimu
Kirjandusteadlane Sirje Olesk tutvustas esitletava raamatu saamislugu. Pärast seda, kui Ants Oras suri, saadeti tema materjalid kirjandusmuuseumile. Käsikirjade seas oli palju talle saadetud kirju. Saadetist uurides jäid seal silma Ivar Ivaski kirjad. Palve peale saatis Astrid Ivask siia ka kirjavahetuse tema käes olnud poole - Ants Orase kirjad Ivaskile.
Nüüd on siin raamatus ca 200 kirja. Arusaam sellest, kas, kuivõrd, kuidas nõukogude eestiga suhelda, nõukogude Eesti kirjandust tunda ja tutvustada, tuleb sellest kirjavahetusest välja ja aitab meid kõige rohkem mõista eksiili vaimu, mida meie siin kaugelt kuigivõrd mõista ei saa, arvas Olesk.
Professor Kai Laitinen, kes 1958. aastal kohtus nii Ivar Ivaski kui ka Ants Orasega, andis põhjaliku ülevaate Ants Orase ja Ivar Ivaski kokkupuudetest Soome ja soome kirjandusega.
Ain Kaalep meenutas, kuidas Ivar Ivask talle väga palju raamatuid saatis. Ma poleks iial saanud kätte nii head kirjandust, arvas Kaalep. Ivaski teened kirjanduslike suhete alal stagnatsiooniaastatel on väga suured, ta rikastas sel ajal tervet Eesti kirjanduslikku kultuuri.
Ivar Ivaskit tutvustaval näitusel on lugemiseks väljas ka Jüri Talveti «21. Balti eleegia». Selle alguses olev pühendus on järgmine: Ivar Ivaskile, armsale sõbrale, kes sündis 17. detsembril 1927. aastal Riias, kasvas ja õppis Riias, Rõngus ja Marburgis, kus sai eluaegseks ustavaks teekaaslaseks läti luuletaja Astrid Hartmanise. Oli ülikoolide kirjandusprofessoriks USAs ja 24 aastat ajakirja «Books Abroad»/«World Literature Today» peatoimetajaks Oklahoma ülikooli juures. Asutas rahvusvahelise Neustadti kirjandusauhinna ning moodsaid prantsuse- ja hispaaniakeelseid kirjandusi pühitseva Puterbaugh’ konverentsisarja, tõi balti kirjandused esmakordselt ülemaailmse hinnangu valgusesse. Avaldas kaheksa luulekogu eesti keeles, joonistas ja reisis väsimatult, kirjutas Iirimaal Ballycottonis suurema jao oma ingliskeelseist (seejärel paljudesse keeltesse tõlgitud) Balti eleegiaist - Baltimaade ajaloost, saatusest ja vabadusihast - ning olles vastselt ümber asunud Oklahomast Iirimaale Fountainstowni, lahkus elavate seast 23. septembril 1992. aastal.
Jutud Ivar Ivaskist jätkuvad täna ja homme Tartus Kirjanduse Majas, kus toimub Ivar Ivaskile pühendatud konverents «Eesti luule 3. aastatuhande lävel».
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Tallinna galeriis Sammas avas eile oma näituse «Ühtteist asjadest» disainer Aleksander Jakovlev (44), kes on ühtlasi Tallinna Kunstiülikooli õppejõud, õpetades seal tootesemantikat ja tehiskeskkonna arheoloogiat.
Olen õpetanud ka projekteerimist ja otseselt tootedisaini puudutavaid erialasid, lisas Jakovlev, kes on oma sõnul suurema osa elust olnud vabakutseline või eraettevõtja.
Näitus on esmapilgul natuke harjumatu, koosnedes niisugustest komponentidest, mida ühel tavalisel näitusel kõrvuti ei näe. Jakovlev eksponeerib Sambas sõbralikus ühenduses lampe, toole ja õlimaale. «Ilus tool» on ka ühe maali nimi, kuid enamasti maalidel lampide ja toolidega nähtavat pistmist pole.
Suurelt osalt abstraktse koega maalidel on üldse põnevad nimed, näiteks «Iiri munk», «Suitsuvärviline Gooti Surm», «Üks lisaks», «Rootsi planeet». Ühe halogeenvalgusti nimi on «Ei Mingeid Putukaid».
Kuidas seda näitust peaks vaatama?
Ootasin seda küsimust. Tavaliselt kannab moodne maailm endas tekstilisi narratiive, manifeste, kontseptsioone. Selle näituse eesmärk on objekt osaliselt kunsti tagasi tuua. Mulle on silma torganud, et objekt on kunstist praegu taandunud. Kui objekt ka on, siis viitab ta mingile tekstilisele tõele, süntaktilisele korrale, mis on keeleline, õieti kirjalik, selgitas Jakovlev, märkides, et tööstusdisaini puhul objektist mööda ei saa. Objekt on disaini sisu, täpsemalt seriaalne objekt.
Näitusel näha olevad eksponaadid aga pole kunstniku kinnitusel tööstustooted. Maalid ei ole disain. Nad on kaugel seerialisusest ja disaini lõpplahendusest. Maali peal on see aeg, moment, seisund, kus objekti tegelikult veel ei ole. See on pilguheit sellesse, mida disainer teeb enne, kui toodet hakatakse tegelikult tehnoloogiliselt tootma.
Niisugust seisundit on Jakovlev püüdnudki väljendada maali kaudu. Maali peal on esimene aste enne objekti sündi. Objekti veel ei ole, aga on objekti tunne.
Seisundliku maailmapildi sees on kunstniku kinnitusel igasuguseid asju.
Tema jaoks on tähtis see punkt, mis pole enam vaimne maailm, aga pole ka veel materiaalsena fikseerunud. Seal tekkivad märgid saavad nähtavaks. Nendest märkidest tekivad hiljem asjad. Paraku jääb väga palju seisundeid ka püüdmata, kahetses kunstnik.
Jakovlev näib oma töid võtvat äärmiselt tõsiselt, olenemata kunstiliigist, kuhu need parasjagu kuuluvad. Õlimaali puhul värv kohustab. Maal üldse kohustab olema täpne.
Jakovlevi radikaalselt subjektiivsed objektid on igatahes ligitõmbavad ja atraktiivsed, kuuludes kuhugi reaalse disaini ja abstraktse idealismi vahealale.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Tallinnas VAAL-galeriis avati eile Vano Allsalu kõneka pealkirjaga näitus «Leitud ilu».
Eksponeeritud maalid on kantud kahest teineteisest mõnevõrra erinevast programmist. Nö «suured maalid» on ühtne sari, kus Allsalu jätkab oma traditsioonilist maalimisprotsessi enda hoogsusest kõnelevat tehnoloogiat.
See on värvikas ja meeleolukas tegevussuund, mis jäädvustab lõuendile maalimise tempoka protsessi, milles kogu tähelepanu on naelutatud paksult lõuendile kantud värvipindade kulgemisele ja muutustele, mis neid tabada võivad. Sedalaadi tööd hakkavad paratamatult kõnelema kunstniku virtuoossusepresentatsioonidest, laad on nõudlik ja riskialdis, kuid õnnestumise korral efektne ja elav.
Allsalu väikeseformaadilised maalid räägivad uudishimust teistsuguste võimaluste vastu. Neis on enam kujundlikkust, hoog on maalimiselt maha võetud ja koloriit on tasakaalukam.
Kergus, meeldivus ja mõningane pinnalisus kuuluvad programmiliselt Allsalu kõikidesse maalikontseptsioonidesse ja tema avameelne suhestumine post-ajastu maalijale jäänud võimalustega väärib üksnes kiitust.
Allsalu näeb enda missiooni mediterraanse elurõõmu jagamises süngevõitu kaasmaalastele, kel on ainuüksi oma elukeskkonna väljakannatamisega üle pea käivaid probleeme.
Kunstnik «rõõmu allikana» on ikkagi seotud maalikunstniku identiteedi kaitsmise probleemiga. Allsalu läheneb sellele ülesandele mõtteavaldustega ilust, millest kõnelebki tema näituse pealkiri.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Tallinnas Raatuse galeriis on praegu üleval Mari Kadaniku maalide näitus.
Kümmekonna suuremaformaadilise maali seast eristub nii mõõtmetelt kui ka sõjaka väljanägemise poolest pilt «Sõjamehed». Ehkki kunst on enamasti autobiograafiline, on selle pildi puhul seos suisa silmaga näha - Mari Kadanik on juba lapseeast peale tegelenud mitmesuguste idamaiste võitluskunstidega, viimased aastad wo-sho’ga.
Selle iidse hiina võitluskunstiga tegeldes on tublisti paranenud tema füüsiline vorm, mis kunstniku sõnul kajastub ka ta viimase aja piltides: need on paremad kui enne. Oluline pole see, mida sa teed - pole vahet, kas oled kunstnik või põllumees -, aga hoopis see, et sa teed seda nii hästi kui suudad. Tähtis on täiustumine, arvab Mari Kadanik, mitte aga tegevusala.
Mõõku keerutavad sõjamehed on siiski asja väline külg, kinnitab kunstnik ise, seal pildil võiks olla ka hoopis midagi muud. Talle on sümpaatne see suhtumine, et kõik tema pildid võiks köita väga erinevat publikut: üks näeb sõjamehi, teine aga tunneb hoopis huvi kunstniku omapärase maalimislaadi vastu.
Mari Kadanik on lõpetanud kunstiakadeemia ja õpib praegu pedagoogikaülikooli magistrantuuris filosoofiat. Raatuse galeriis on Kadaniku teine isikunäitus (esimene oli varalahkunud Mustpeade Maja galeriis), samuti on ta esinenud grupinäitustel.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele