Täna kell 21.30, Kanal 2: «Aken Pariisi» («Okno v Parizh»), Venemaa-Prantsusmaa 1993.
Rezhii: Juri Mamin.
Juri Mamin (s. 1946) alustas filmirezhissöörina hilja, pärast muusikaõpinguid konservatooriumis. Tema pikk debüütfilm «Purskkaev» valmis siis, kui ta oli 42-aastane ning tõi talle vaatajate tunnustuse ja mitmeid auhindu. Sellele järgnenud «Neptuni pidu» näitas kevadel ka ETV. Need filmid tegid ta tuntuks kui andekate ja teravate satiiriliste komöödiate autori.
Nelja aasta eest valminud «Aken Pariisi» on tänapäevateemaline ulmekomöödia. Selle stsenaariumi kirjutas Mamin koos Arkadi Tigaiga. Film on valminud prantslastega koostöös, nagu see on vene edukamate rezhissööride puhul viimastel aastatel üsna tüüpiline.
Filmi peategelaseks on Peterburis elav tagasihoidlik laulmisõpetaja Nikolai Tshizhov. Ta töötab koolis, mis pikki aastaid kasvatas kommunismiehitajaid, paaril viimasel aga samamoodi kapitalismiehitajaid.
Siis aga saab Tshizhov orderi ühetoalisele kommunaalkorterile. See sündmus toob peategelase ellu olulise muutuse. Soolaleivapeo ajal ilmub juba parajalt pidu pannud seltskonna ähmaste pilkude ette ootamatult nagu nõiduse väel endine, jäljetult kadunuks jäänud korteriomanik, hallipäine vanaproua, kes niisama äkitselt ka kaob. Kõigi üllatuseks selgub, et korter peidab endas võluakent, kustkaudu võib otseteed pääseda Pariisi.
Lihtsatele vene inimestele, kes kunagi pole välismaale pääsenud, on see teadagi milline sündmus ja ahvatlus.
Mamini film on neid sümpaatseid üleminekuaja teoseid, mis keskendub vaid oma õnne hooleks jäetud väikeste inimeste püüdlustele endaga uutes oludes kuidagi toime tulla. Selles on nii mitmeidki häid leide. Kuid suuremat naudingut saamast takistab sageli kerge janditamise ja ka ülepakkumiste ohvriks minek. Selles filmis jääb puudu Eldar Rjazanovi ja Georgi Danelia filmide sügavusest.
Nagu oma varasemateski filmides, ei pelga Mamin esitada rahvuskaaslaste negatiivseid tüüpjooni. Ka ei jäta Mamin filmi toomata ilmekat hoiatavat kujundit vene demokraatia haprusest. Küllap seepärast ongi ta valinud finaalkaadriteks kinnimüüritud aknaava kallal usinasti kangidega töötavad filmi peategelased.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
«Suflöör», 20. oktoober, ETV
Humoristidel ja stsenaristidel on iga hea nõu kallis. Kui neist keegi kavatseb kunagi parodeerida kultuuriteemalist telesaadet, oleks arukas «Suflöör» juba praegu endal kodus linti võtta. Muidu lendab hea materjal tuulde.
Iga kuu kolmandal esmaspäeval (ja nii arvatavasti kevadeni välja) rõõmustab ETV vaatajaid saatesarjaga, kus tutvustatakse viimasel ajal esietendunud teatrilavastusi. Pool tundi on piisavalt pikk aeg, et kõik Eesti teatrid läbi ratsutada. Galopist hädad algavadki. Ei ole mingit vahet, millises teatris parasjagu ollakse, ikka seisab (istub, lamaskleb) lavastaja (näitleja) keset kulisse ja räägib.
Räägib trafaretset juttu, sest saatejuht küsib trafaretseid küsimusi. Millest see lugu räägib? Kes näitlejatest selles lavastuses mängivad? Ja ongi kõik. Hopsti autosse, uks kinni ja järgmise teatri poole kimama. Ja seal kordub sama nali. Isegi teatrite logod, mis pidid eraldama linna linnast ja teatrit teatrist, jõudsid vaataja teadvusse võibolla saate keskel - et huvitav, mis see seal aegajalt ekraanil virvendab.
Teatritegijad on enamasti kehvad jutuvestjad - nad kas ei taha üldse rääkida või tahavad pikka soojenemisaega. Tekstide tegemine ei ole nende amet. Siin peabki saatejuht ulatama oma abistava käe, esitades küsimusi, mis ka küsitletavatele huvi võiks pakkuda, oleksid ootamatud. Antud juhul ei pakkunud need kellelegi huvi.
Ja viimane kivi, mis lehtla poole lendu läheb: miks oli tarvis soovitav kriitik panna põõsa taustale seisma? Kas tõesti midagi originaalsemat, sellele kriitikule või tema soovitatavale lavastusele ainuomast poleks saanud välja mõelda?
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Mart Laarile Churchillist
Mart Laar on lubanud olla peaminister, kes oma sõnade ja tegude eest vastutab. Tegusid veel pole, sest pole ju saadud peaministergi õieti olla, kuid mõned sõnad juba on.
Esmaspäeval, pärast mitmetunnilist küsimuste-vastuste etendust Riigikogus sattus Laar riigiraadio mikrofoni ette. Pingest vabanenuna ja vahest väsinuna püüdis värske peaministrikandidaat kasutada legendaarse Winston Churchilli üht väljendit, mida Lennart Merigi on varem korduvalt teinud. Raadiointervjuus ütles Laar, et Churchill kasutanud sõnu: «Seda, mida me saame lubada, on rohkem tööd, vaeva ja pisaraid.»
Churchill niimoodi ei ütelnud. Tema ajaloolised sõnad 13. mail 1940 Briti Alamkojas esinedes olid: «Mul ei ole pakkuda mitte midagi peale vere, töö, pisarate ja higi.»k
Kõmu liiga palju
Kuritarvituste vastu võitlemine, süüdlaste paljastamine ja kohtu alla andmine ei ole mitte üksi riikliku järelevalve tööd, vaid seltskonna mure, ja siin etendab ajakirjandus õigusega tuntavat osa.
Kuid siin minnakse viimasel ajal liiale. Siin patustavad iseäranis ajalehed, kes kõmu peale enam rõhku panevad, kui see lubatud on.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse , esileheküljele