Kolmapäev, 22. oktoober 1997
Kolmapäev, 22. oktoober 1997
 |
| Foto Ain Protsin |
Tartu sillad, Lille mäe varemed ja paljud teised seinad-pinnad on sellest suvest oluliselt rohkem kui varem kaetud graffitiga. Tegijate hulgas näib olevat teatav aktiivsusepuhang.
Graffitist osa saamiseks ei pea midagi tegema. See torkab silma niikuinii. Graffiti on enamiku inimeste suhtes anonüümne, kontakt selle loojatega olematu. Kõik see muudab arvamuse kujundamise graffiti suhtes lihtsamaks ja õigustab arvajate profaansust. Võhiklik arvamus graffiti kohta ei ole sissetung kellegi kultuuriruumi, ehkki võib tegijaid ärritada. Esimese sammu on teinud graffiti loojad.
Tartu graffitis on tunda stiililist erinevust. Võhikuna võiks arvata, et erinevus tuleneb lihtsalt erinevast kunstnikukäest.
Tegijad on erinevad. Osa läheb öösel niisama sodima ilma kindla idee ja kavandita. Tõsised tegijad lihvivad ideed peensusteni enne paberil ja alles siis lähevad värvima. See pole nii, et lihtsalt sodid. Pilt peab ilus tulema. Kui idee on paigas, võtab värvimine vähe aega. Selle, kas idee on varem valmis mõeldud või mitte, tunneb kohe ära. (Tegija - noor reklaamibüroo kunstnik).
Eemalseisjal pole ilmselt mõtet otsida graffitist sõnumit. Sõnumist ei ole ilma tausta tundmata võimalik aru saada. Arusaamine eeldab vastava märgikeele tundmist, keerulised tähed paistavad abstraktsete geomeetriliste kujunditena. Sõnum võib olla suunatud tegijalt tegijale, ka sooviga märgistada oma territooriumi.
Graffitiga võib väljendada suhtumist. Graffitit võidakse teha mingi kindla sündmuse või nähtusega seoses. Mujal tehakse ka poliitilist graffitit, enamasti parteide hoonetele. Jõugud tähistavad graffitiga oma piirkondi. Eestis mingit tõsist piirkondade jagamist ei ole.
Kas graffiti võib kedagi ka segada? Küllap võib, kui võtta seda spontaanse linnakujundusena. See võib paista mingi grupi inimeste allumatusena reeglitele ja olla seetõttu hirmutav. See võib tunduda agressiivsena. Graffiti sildadel ja majadel välistab võimaluse seda mitte tähele panna.
Laiemas tähenduses võib iga seinale, sillale, tänavale kirjutatud teksti pidada graffitiks. Ometi on selge vahe seinale soditud roppuse ja kunstiliselt kujundatud graffiti vahel.
Mõni ostab ühe purgi aerosoolvärvi ja kirjutab purjus peaga mingi mõttetuse. Teised kulutavad palju aega ja raha, et korralikku mitmevärvilist pilti teha. Siin on selge vahe. Korralikult tehtud pilt ei tohiks kedagi häirida.
Suhtumine graffitisse sobib mõõtma ühiskonna tolerantsust. Graffiti loob ahta kontakti kultuuriga, mis tundub paljudele arusaamatu ja kauge.
Liina (14), õpilane:
Nad on väga ilusad. Ma arvan, et neis on alati sõnum, aga ma ei oska seda seletada. Neid pilte teevad ilmselt räpparid.
Marko (19), ehitaja:
Mulle ei meeldi graffiti. See on inetu ja rikub linna. Kindlasti ei ole see kunst.
Jaanus (19), õpilane:
Pole sel teemal eriti mõelnud. Eriti need pildid silma ka ei torka. Ma arvan, et avalikku kohta ei tasuks graffitit teha. Oleneb muidugi sellest, kuidas teha. Kui inimene on joonistamist õppinud ja ilusti teeb, siis miks mitte.
Peeter (66), endine kinnisvaramaakler:
Olen ligi 40 aastat Stockholmis elanud ja seal on graffitit massiliselt. Kõik metroojaamad on seda täis. Tundub, et siin hakkab sama probleem tulema. Minu arvates teeb see linna inetumaks, aga loomulikult on palju inimesi, kes arvavad teisiti. Ma elasin mõnda aega New Yorgis. Sinna ta sobis, seal võis see olla ka kunst.
Kaja (51), töötaja:
Mul ei ole midagi selle vastu. Kui see on oskuslikult tehtud, siis see kaunistab linna. Kindlasti on neis piltides sõnum. Ega neid asjatult ei tehta. Graffitit teevad ilmselt kunstikooli õpilased.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, Päevalehe esiküljele