Venemaa president Boriss Jeltsin kutsus eile parlamendisaadikuid üles loobuma usaldushääletusest valitsuse suhtes. Vastasel korral võib presidendi arvates sattuda löögi alla poliitiline stabiilsus. Kommunistide liider Gennadi Zjuganov teatas, et tema partei loobubki usaldushääletuse nõudest.
«Homme (kolmapäev - M.M.) on väga vastutusrikas päev. Siis saab selgeks, kas poliitiline stabiilsus süveneb või hääbub, andes teed riiule,» ütles Jeltsin eile Kremlis Riigiduuma fraktsioonide ja saadikurühmade juhtidega kohtudes.
Teatavasti on juba enam kui nädala hoidnud Venemaa poliitilise eliidi meeli ärevil Riigiduuma võimalik umbusaldushääletus valitsusele. Eelmisel kolmapäeval, pärast president Jeltsini ootamatut lepitust pakkuvat telefonikõnet otsustasid hääletuse initsiaatorid kommunistid küsimuse lahendamise nädala võrra edasi lükata.
Analüütikute hinnangul näitasid kommunistid sellega meelekindluse puudumist, lootes valitsuselt rohkem välja kaubelda, mitte teda tegelikult erru saata. Kommunistid ise pole lihtsalt valmis võimu võtma, arvas liberaalne duumasaadik Irina Hakamada telekanali RTR pühapäevases analüüsisaates «Zerkalo».
Duumaliidrite eilne kutsumine Kremlisse oli täitevvõimu viimane katse summutada teravnenud poliitiline kriis. President Jeltsin püüdis veenda poliitikuid loobuma umbusaldushääletuse võtmisest duuma tänase plenaaristungi päevakorda.
Vahetult enne eilset Kremli kohtumist oli Riigiduuma Nõukogu otsustanud lülitada usaldushääletuse kolmapäevase istungi päevakorda. Sisuliselt oli tegemist protseduurireegliga, mis ei välista, et täna hommikul võetakse see küsimus ikkagi päevakorrast maha.
Kuidas ja millise taktikaga kommunistid täna välja tulevad, see jäi eile esialgu selgusetuks. Fraktsiooni pärastlõunase koosoleku järel ei soostunud kommunistid oma kaarte täielikult avama. Õhtul teatasid kommunistid siiski, et nad on läbirääkimistega rahul ning täna usaldushääletust ei nõua.
Kommunistide liider Gennadi Zjuganov tunnistas Kremli kohtumise järel, et president olevalt põhjalikult vastanud opositsiooni esitatud küsimustele ning nõustunud sisuliselt kõigi nõudmistega. Seejuures pidas Zjuganov suurimaks võiduks Venemaa poliitiliste jõudude ja võimuorganite esindajate ümarlaua kokkukutsumist 22. novembril. Ümarlaud peaks edaspidi kogunema kord kahe kuu jooksul.
Riigiduuma esimehe esimene asetäitja, valitsusmeelse fraktsiooni Meie Kodu On Venemaa esindaja Vladimir Rõzhkov avaldas eile arvamust, et Zjuganov tuleb ise kolmapäeval esimesena kõnepulti ning teatab umbusaldushääletust nõudva 146 saadiku nimel küsimuse tagasivõtmisest.
Samas pole kindel, kas kommunistid loobuvad täielikult umbusaldushääletusest. Fraktsiooni Meie Kodu On Venemaa esimehe Aleksandr Shohhini arvates jääb umbusaldusküsimus valitsuse kohale ka edasi rippuma.
«Ei Venemaa rahvas ega teie ning meie taha seda nääklust,» ütles president eile duumaliidritele, andes ühtlasi mõista, et ta on valmis ka kõige otsustavamateks sammudeks.
Vastavalt kehtivale põhiseadusele on Venemaa presidendil õigus duuma laiali saata juhul, kui see hääletab kolme kuu jooksul kahel korral valitsusele umbusaldust või keeldub kolmel korral kinnitamast presidendi esitatud peaministri kandidatuuri.
Kremlist on vihjatud, et president on pigem valmis Riigiduuma laiali saatma kui loobuma praeguse valitsuse teenetest. Samas on vaatlejad veendunud, et ennetähtaegsed valimised ei too kasu ei ühele ega teisele poolele.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Soome sotsiaaldemokraatliku partei toetajaskond on tublisti kahanenud seoses paari nädala taguse skandaaliga, mille tulemusel astus tagasi teine rahandusminister.
Soome sotsidesse suhtub pea kaks soomlast kolmest (62%) negatiivselt. Sotsidesse positiivselt suhtujate hulk on kahanenud 40-lt 21%-ni. Peamiseks põhjuseks peetakse oktoobri alguse kriisi, mida peaminister Lipponen peab partei suurimaks probleemiks kogu kahe ja poole aastase valitsusaja vältel.
Pooled soomlastest arvavad, et sotsid on oma tegevuses hoolimatud, salatsevad ja neil on oskamatud juhid. See selgub eile «Ilta-Sanomates» avalikustatud salajasest küsitlusest, mille olid tellinud Soome kolm suurt parteid.
Teiste erakondade seis on märksa parem. Keskerakonda suhtub negatiivselt 50%, koonderakonda 45% ja rohelistesse 48% soomlastest. Sotsidesse negatiivselt suhtuv mass on juba sama suur kui endistest kommunistidest ehk praegusest Vasakliidust halvasti arvajate hulk.
Hoolimatuks peab sotse 47% tulevasest hääletajaskonnast, teiste erakondade puhul on see näitaja paarikümne protsendi ümber. Salatsevaks peab sotse 41%, teisi peab salatsevaks vaid 16-26%. Oskamatud juhid (46%) on samuti sotsidele tunduvalt suurem probleem kui teistele erakondadele (16-24%).
Kogu sotside imidzhi poriga määrinud sügisskandaal sai alguse ühest allkirjast, millega Arja Alho, nüüd juba endine teine rahandusminister kinnitas endise sotside parteijuhi Ulf Sundqvisti pääsemise umbes 40 miljoni krooni maksmisest.
Üle nädala kestnud skandaal lõppes sellega, et Alho ohverdati. «Olen juba pikemat aega kaalunud tagasiastumist,» kinnitas ta küll ise siis, kui teatas tagasiastumisest.
Eile pärastlõunal algas Soome parlamendis sellenädalane tsirkus. Toetajaskonna kahanemise avalikustamise üle kindlasti vihane peaminister Paavo Lipponen asus kaitsma valitsust opositsioonilise keskerakonna järelepärimise eest. Järelepärimise teema on mõistagi panganduskriis ja Sundqvist. Reedel on kavas usaldushääletus valitsuse suhtes.
Imidzhi uurimine ei tähenda loomulikult järgmiste parlamendivalimiste (1999. aastal) tulemust, kuid parteisse positiivselt suhtujate kahanemine poole võrra võib tänapäeva meediaühiskonnas tugevasti mõjuda. Seda isegi Soomes ning hoolimata kivistunud võimustruktuuridest ja lojaalsest hääletajaskonnast.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Venemaal viimastel päevadel pingestunud poliitiline õhkkond ei tähenda miskit muud kui ühe pikaajalise haiguse uut ägenemist. Hoolimata sellest, kas täna Riigiduuma hääletab valitsusele umbusaldust või mitte, jääb põletik endiselt Venemaad vaevama.
Lootus, et Kremlil õnnestub ühe lepituskohtumisega i-le punkt panna, on üks suur illusioon. Seni, kuni siinses ühiskonnas leiavad tõsist toetust riigipöördele õhutavad meeleolud, ei saa juttugi olla poliitilisest stabiilsusest.
Reformide poolt ja vastu
Veniva kriisi seekordne süvenemine on paratamatu, meenutades paljuski 1992. aastal valitsuse ja parlamendi vahel kujunenud olukorda. Nagu tookord, nii on ka nüüd Venemaa valitsuse reformikava sattunud sõltuvusse parlamendi suvast. Nagu tookord, nii ka nüüd on parlamendis ülekaalus reformivastased jõud. Ja nagu siis, nii ka nüüd on rahvas pessimistlik liberaalsete majandusmuudatuste suhtes.
Valitsuse pakutud 1998. aasta eelarve eelnõu on leidnud parlamendis tugeva vastuseisu. Samas on duuma kukutanud läbi kõik teised tähtsad seaduseelnõud (maaseadusest maksukoodeksini), mis peaksid tagama uue eelarve täitmise ning ühes sellega ka tulevaks aastaks kavandatud kaheprotsendilise majanduskasvu.
Veelgi enam, Riigiduuma kommunistlik enamus nõuab noorte reformaatoritena tuntud esimeste asepeaministrite Anatoli Tshubaisi ja Boriss Nemtsovi errusaatmist. Viimased aga ongi valitsuse majanduspoliitika ja üldstrateegia peakujundajad. Kas ei juhtunud midagi sellesarnast ka Jegor Gaidariga 1992. aastal?
Kuni viimase ajani on Tshubais ja Nemtsov leidnud presidendilt täit toetust ja tuge. Jeltsin on korduvalt rõhutanud, et praegu on valitsuses nooruslikult tark meeskond. Jeltsin pole varjanud usaldust Tshubaisi ja Nemtsovi suhtes. Pealegi on viimast passitatud Kremli praeguse peremehe võimalikuks mantlipärijaks.
Kuid ajad muutuvad ning paleeintriigide suurmeister Jeltsin võib ühel heal päeval talle omase ettearvamatusega lüüa taas kõik kaardid segamini. Jeltsin ei löö millegi ees risti ette. Tema peaeesmärk on säilitada võim. Saagu, mis saab.
Zjuganov tõuseb taas
Viimase kolme nädala vältel on kommunistide liider Gennadi Zjuganov tõusnud avaliku arvamuse silmis taas presidendikandidaadiks number üks. Kui veel augustis oli Boriss Nemtsov vaieldamatult populaarseim poliitik, siis nüüd jääb ta juba nelja punkti võrra Zjuganovile alla.
Kui valimised leiaksid aset praegu, võiks Zjuganov loota umbes 20 toetusprotsendile (fondi Obshestvennoje Mnenije andmetel). Samas oleks Nemtsovi poolt 16 protsenti valijatest.
Aleksandr Lebed, Grigori Javlinski ja Juri Luzhkov on enam-vähem võrdselt kümne protsendi peal, kuna viimase nädalaga kõvasti populaarsust võitnud peaministrit Viktor Tshernomõrdinit usaldaks kõigest 2 protsenti valijatest. Boriss Jeltsini populaarsusreitingust puudub aga kogu viimase aasta vältel vähimgi ettekujutus.
Kuid heitlus presidenditooli pärast pole täna põletavaim teema. Valitsuse ja parlamendi vastasseis kütab mõistetavalt rohkem kirgi. Seejuures on Moskva poliitilistes kuluaarides spekuleeritud kõikvõimalike stsenaariumidega. Ühtaegu levivad jutud nii seekordse mädapaise peatsest tervenemisest kui ka kriisi ülekasvamisest sotsiaalseks plahvatuseks või koguni kodusõjaks.
Tõsi, sotsiaalsest plahvatusest on räägitud kõik need viimased neli-viis aastat. Kui välja jätta 1993. aasta verised kokkupõrked Moskva südalinnas, on suurem stiihia suudetud senini ära hoida. Paraku ei sisenda aga Venemaa praegune poliitilis-majanduslik olukord mingit kindlust, et seesugune kõikehävitav kaos ei pruugiks vallanduda.
Duumasaadikust kindral Lev Rohlin on võtnud oma südameasjaks kukutada võimult Boriss Jeltsin. Groznõi lahingutes oma verejanu rahuldanud Rohlin püüab luua struktuuri, mis armee täieliku lagunemise korral suudaks võtta relvajõud oma kontrolli alla.
Seejuures pole Rohlin varjanud, et oma eesmärkide saavutamiseks on ta valmis toetuma ka masside energiale. Tuleva aasta 23. veebruaril loodab Rohlin pealinna tänavatele tuua sajad tuhanded inimesed, et näidata presidendile tema võimu tühisust. Kas see tähendab ka uue poliitilise verelaskmise algust, on veel vara öelda. Igatahes on parem enne karta kui hiljem kahetseda.
Venemaa poliitilised riskid on praegusel hetkel veel sedavõrd suured, et tõsisest stabiilsusajast on äärmiselt vara rääkida. Pigem on õigus nendel, kes kardavad Weimari vabariigi kurva saatuse kordumist Venemaal.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Oktoobri eelviimane nädal tõi Leedule mitte ainult suhtelise rahu presidenditooli pärast peetavas võitluses (lõppes kandidaatide registreerimine), vaid ka poliitikatiigi suurte kalade kohtuasjad.
Esmaspäeval mõistis kohus ajalehtede «Lietuvos aidas» ja «Lietuvos zhinios» endisele peatoimetajale Saulius Stomale viis aastat vabadusekaotust tugevdatud rezhiimiga koloonias. Teda süüdistati kollektiivsete varade raiskamises ja valuutaoperatsioonide ebaõiges teostamises ajal, mil ta juhtis ühte riigi kolmest suurimast päevalehest.
Meenutagem, et Stoma on karistusest juba ära istunud 116 päeva Lukishkese eeluurimisvanglas 1995. aastal. Kohtus leidis tõestamist, et Saulius Stoma on tekitanud ajalehele kahju 742 000 liti (ligi 2,627 miljonit Eesti krooni) ulatuses, ent vastavalt kohtuotsusele peab ta sellest summast tagastama vaid 1/11 osa.
Stoma on tuntud Leedu vanima ajalehe «Lietuvos aidas» juhina. Ajaleht hakkas taas ilmuma Sajudise tegevuse kõrgperioodi harjal. Vaatlejad osutavad kummalisele tõigale, et poliitilise aktiivsuse kasv käib sageli käsikäes finantsafääridega ja 46-aastase Stoma kohtuasi näib seda tõestavat.
Teine pikaleveninud skandaal, mis hakkas neil päevil hargnema, on seotud Vytautas Kvietkauskase naasmisega riikliku televisiooni ja raadio peadirektori kohale. Kohus oli hiljaaegu otsustanud, et tema eelkäijal Arvydas Ilginisel tuleb sellelt ametipostilt lahkuda. Lõpuks nõustus sellega ka ringhäälingunõukogu ning alates esmaspäevast juhib Kvietkauskas taas poolteisetuhandelist tele- ja raadiokollektiivi.
Oleks hea, kui see nii oleks jäänud. Ent juba teisipäeval saadeti laiali ringhäälingunõukogu ja värskelt ametisse astunud peadirektoril tuleb oma volitustega taas hüvasti jätta. Kõike tuleb alustada otsast peale: moodustada uus nõukogu, kuulutada välja konkurss ja valida uuesti peadirektor.
Kvietkauskas jõudis oma ainsa tööpäeva jooksul juba kutsuda Ilginise tagasi USA-komandeeringust ja ta ka ametist vabastada.
Ja lõpuks kohtukaose kõige suurem kala. Teisipäeval otsustas Seim, et on vaja rahuldada peaprokurör Kazys Pednycia taotlus ja võtta vahi alla seimiliige Audrius Butkevicius. Teda süüdistatakse eriti suurtes mahhinatsioonides.
Butkevicius tabati hetkel, kui ta üritas vastu võtta 15 000-dollarilist pistist aktasiaseltsilt Dega ja veenis selle direktorit Klemens Kirshat maksma talle 450 000 selle eest, et kohtuasi summutataks.
See on Leedu parlamentarismi ajaloos esimene juhtum, kui arreteeritakse Seimi saadik. Poliitikud, eriti opositsiooni ridadest, märgivad, et nii õiendavad parempoolsed arveid neile sobimatu inimesega, kes süüdistas Seimi esimeest Vytautas Landsbergist sidemetes KGBga.
Leedus igav ei hakka. Kuigi maal jalutab karistamatult maffia, on kogu õiguskaitsesüsteem praegu ametis võitlusega ehkki suurte, kuid üksikute seaduserikkujatega.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
LONDON. Briti avalikkus ei saa aru, kas rahandusminister Gordon Brown tahab ühineda ELi rahaliiduga praeguse parlamendi valitsemisaja jooksul või mitte. Enamik tööparteilastest on rahaliidu pooldajad ja sama meelt väidetakse olevat ka rahandusminister ise, kuid viimane näib harrastavat «oota ja vaata» taktikat.
Möödunud nädalavahetuse Suurbritannia poliitika- ja majanduselu ilmestas segadus Euroopa Liidu rahaliiduga liitumise küsimuste ümber. Sellest teemast ei vaadanud mööda ükski suurematest päevalehtedest.
Seda olekski olnud raske teha, sest teema ei tõusnud üles iseenesest, vaid selle taga olid rahandusminister Gordon Brown ja tema nõunik Charlie Whelan. Nende seisukohavõtud äratasid mõistetavalt tähelepanu turgudel ja avalikkuse ees.
Suurbritannia senine seisukoht rahaliidu suhtes on olnud järgmine: kuigi on äärmiselt ebatõenäoline, et Suurbritannia ühineb ELi rahaliiduga 1999. aastal, võtab ta siiski osa ettevalmistustes selle liidu ellukutsumiseks.
Sellega jätab ta endale kõik uksed lahti langetamaks otsust, kas ja millal on parim aeg rahaliiduga liituda. Lool on vaatlejate arvates vähe tegemist Briti majandusega, vaid kogu mäng on poliitiline ning keerleb valitsuse avalike suhete ja populaarsuse ümber.
Rahaliit - ajalooline otsus
Ajakirjandus lahkab Suurbritannia rahaliiduga liitumise või sellest väljajäämise plusse ja miinuseid järgmiselt. Liiduga mitteühinemine praeguse parlamendi valitsemisaja jooksul oleks tark otsus, mis annaks Suurbritanniale aega, langetamaks oma kaasaegse ajaloo suurimat suveräniteeti puudutavat otsust.
Kuid jääb küsimus, milliseks kujunevad suhted Suurbritannia ja tekkinud ühisrahatsooni vahel.
Teatavasti leidis Saksamaa eelmisel nädalal Prantsusmaaga ühisarusaama, et Euroopa Liidu rahandusministrite regulaarsete kohtumiste raames luuakse mitteformaalne komitee ministritest, kes esindavad rahaliiduga liituda soovivaid riike.
Kuid peaminister Tony Blairil on omad trumbid föderalismiilmingute tõrjumiseks Euroopas. Teatavasti on Euroopa Liidus majanduspoliitiliste võtmeküsimuste üle otsuste langetamisel vaja ühehäälset otsust. Peaminister Blair saab toetuda oma otsustes asjaolule, et tema poliitika on rahva hulgas väga populaarne, kuid argumente pakub kindlasti ka Briti majanduse hea seis ja tööpuuduse madal tase.
Suur sisepoliitiline mäng
Kuid kogu lool, nii nagu see Suurbritannias tähelepanu pälvis, on veel üks huvitav mõõde. Poliitikas (eelkõige sisepoliitikas) leidub uus kiht mõjuvõimsaid tegelasi: nõunikke, pressiesindajaid, taktikuid ja strateege. Neid nimetatakse spin doctoriteks - mõiste, millele eestikeelses poliitikasõnavaras pole seni täpset vastet.
Ingliskeelsel sõnal spin on teatavasti hulk tähendusi - keerlema, (juttu) heietama, võrku kuduma jne, mis kõik võivad anda teatud nüansi sõna spin kui (sise)poliitilise mõiste avamisel.
Selliste ministritele kui poliitilistele figuuridele lähedalseisvate ametnike roll on hoida oma ministri renomeed, sageli saavad just nemad öelda ajakirjanikele usalduslikult asju, mille väljaütlemine ministri poolt võiks olla liiga tundlik.
Uuenenud Tööpartei ja spin on mõne vaatleja arvates lahutamatud mõisted. Nii on väidetavalt nõunike otsused, mis eelkõige lähtuvad sisepoliitilistest kaalutlustest ja ambitsioonist jääda võimule ning saada ka tagasi valitud, eelistatud suurtele ELi või muud rahvusvahelist elu puudutavatele küsimustele. Näiteks rahaliit.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele