Romaan algab vene õigeusu keskuses - Moskvas, Patriarhi tiikide juures, kuhu saabub Saatan. Mäletate? Ja siit siis paralleel: möödunud nädalal saabus Eestisse, vene õigeusu perifeeriasse, lausa piirile, paganate keskele, patriarh Aleksius II.

Ma lõbustasin end selle mõttega juba enne patriarhi saabumist, kuid ma ei osanud uneski näha, et minu ees rullub meedias lahti absurdidraama, mis oleks nagu selle suure romaani üsna tekstitruu instseneering.

Samal teemal: Aleksius II: Eestis ei ole rahvustevahelist vaenu

Mäletatavasti üritas Berlioz abitult diskvalifitseerida Jumala. Saatanat see aga ei veennud. Berlioz leidis oma õnnetu otsa trammi all. Meil jälle üritasid vana Tarand ja Kelam sataniseerida patriarhi ning takistada talle Maarjamaa Risti andmist. See kukkus vaatamata üsna vaimukale esitusele väga ebaveenvalt välja. Ja kuigi ei Tarand ega Kelam pole trammi alla jäänud (hoidku jumal selle eest!) on siiski selge, et nende primitiivromantiline algatus oli sama eesmärgipärane ja mõistlik nagu dekapiteeritud kuke surmajooks. Ja sama hale.

Meie küla-berliozidele aga sekundeeris uskumatult võimsalt (ja eriti originaalitruult) proletaarne nõukogude literaat Ivan Nikolajevits Ponõrev,v arjunimega Bezdomnõi… ptüi, kurat… Andrus Kivirähk hoopis!

Halastamatu satiiriga paljastab Kivirähk sajandeid kestnud pettuse: patriarh Aleksius II paigutatakse samasse ritta purgis merisigade, jõuluvana, Olde Hansa ettekandjate, klounide ja korstnapühkijatega. Ma olen kindel, et Bulgakovi-aegses Moskvas oleks Kivirähk selle kirjatüki eest MASSOLITi juhatusse valitud.

Ja on näha, et Kivirähk on endale hoolega kõik proletaarse usukriitika vahendid selgeks teinud. Bezdomn… ptüi! Kiviräha käsi ei värise! Jumalat ta ei karda! Kuradist rääkimata.

Aga paralleelid reaalse elu ja romaani vahel on ikkagi õõvastavad. Näide:

««Jah, me oleme ateistid,» vastas Berlioz naeratades, Bezdomnõi aga mõtles vihaselt: «Küll ajab ligi, väljamaa ahv sihuke.»»

Kivirähk kirjutab: «Eks sellised rändavad komödiandid tõstavad loomulikult rahva tuju. Kostümeeritud inimest tänaval näha on peaaegu sama intrigeeriv kui kohata pükstes ahvi.» Uskumatu, kas pole.

Ma usun, et Kivirähk oleks olnud väga hinnatud autor ajakirja Bezboznik juures. Seal avaldati 20. aastatel massiivselt igasuguseid ristiusku ja usklikke mõnitavaid tekste.

Bulgakov kirjutab oma päevikus (1925, 5. jaanuari sissekanne) nii: «…Kui ma lehitsesin õhtul kodus «Bezbozniku» numbreid, olin vapustatud.

Asi ei ole üksnes pühaduseteotuses, kuigi see on mõistagi koletu, kui rääkida välisest küljest. Asi on idees endas, seda võib dokumentaalselt tõestada: Jeesus Kristust kujutatakse lurjuse ja petisena, nimelt teda. Pole raske taibata, kelle töö see on. Niisugust kuritegu on võimatu lunastada.»

Bulgakovi maailmas satub Bezdomnõi hullumajja. Ja sugugi mitte ilma põhjuseta. Ning tema saatus saab olema karm. Hoidku jumal Andrust sellise saatuse eest.

Loodame, et patriarhi kuulutamine isehakanuks ja võrdlemine kostümeeritud ahviga ei ole nii suur pühaduseteotus kui Kristuse kujutamine lurjusena.

Aga täiesti siiralt: ma ei osanud seda kuidagi ette näha, et 21. sajandil Eesti ühelt juhtivalt kirjanikult sellist sõgedust lugeda saab. Kuidagi kurb on. Nagu oleks Stalin ikkagi võitnud. Ja Bulgakov kaotanud.

Aga ometi, mis siis juhtus Tallinnas pärast seda, kui patriarh Aleksius II teisipäeva lõunal pealinnast lahkus, kadudes koos oma kaaskonnaga Ülemiste lennuväljalt?

Ma ei tea, aga ma arvan, et selle visiidi lainetus loksutab väga paljud asjad väga ootamatult paika.

Nagu ütlesid Pervõi Baltiiski Kanali pühapäevahommikuses uudistesaates kaks vene prouat: «Ta tuli siia! Eesti on õnnistatud maa, sest ta on siin sündinud. Eesti on püha maa!» Vaadates asja nii, on selge, et Maarjamaa Rist sai väga õigele inimesele.

Ja ma loodan, et see romaani ja reaalsuse paralleel siin lõpeb. Ma loodan, et homme hommikul ärkan ma sõnakehvana, kuid täiesti rahuliku ja tervena.

Minu väsinud mälu rahuneb ja kuni järgmise täiskuuni ei häiri mind keegi: ei Hestase ninatu tapja ega Juudamaa julm viies prokuraator, ratsanik Pontius Pilatus.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.55